Ma lasksin meelega paar päeva peale kontserti settida, et tekkinud mõtteid selgutada.
Ma käisin kontserdil eelneval päeval Eesti MuusikaAkadeemias (EMAs) Luis Quintero (edaspidi Q) meistriklassi kuulamas. Vaatamata suurele EMA õpilaste vaimupuuduse survele (formaalselt pidi Q arvustama õpilaste toorest mängu, õppimata lugusid, mille kohta polnud Ql muud midagi kosta, kui et "õpi edasi") pikkis Q siin-seal vahele filosoofilisi tähelepanekuid kitarri mängimise kohta. Ta ütles, et räägib, teadagi, oma kogemuse põhjal. Nagu ma hiljem lugesin, on Q saatuseks olnud algul imelapse roll, seejärel Julliardi koolis USAs Sharon Isbini juures kitarriklassi lõpetamine ning nüüd ilmselt Venetsueelas president Chavezi paipoisiks olemine. Talle olevat antud mingisugune riiklik medal a la Lenini orden.
Q rääkis seal, et muusikateose "omaks saamine" võib olla väga pikk protsess, kesta aastakümneid. Ta tõi näiteks Rodrigo "Tres Piezas Españolas", mille õppimist ta olevat alustanud 1990. aastal. Muidugi eeldab taoline omandamine loo pähe õppimist. Asjaolu, mis EMAs just eriti suurt kõlapinda pole leidnud.
Q jaoks ei ole kitarrimäng mingi müstiline akt. Ja tõesti, mis see siis ära ei ole - mängida muusikat. See pole midagi üleloomulikku. Oli näha, et Q ei ole vaevanud end mingite kõrgemate teooriatega, ei Jungi ega Kantiga. Ta on tegutsev kitarrist, nn tegude inimene.
Minu jaoks oli uudne e omapärane Q pöidlakasutus. Ta soovitas ka EMA õpilastel pöidla küüne maha lõigata, kuna need oma pikkade küüntega ei saa kasutada küünevaba pöidla poolt tekitatud pehmet häält. Seda pehmet häält kasutab Q ohtralt. Seda oli ka kontserdil kuulda. Eriti meeldis tal tõmmata loo viimane akord pöidlaga ilma küüneta. EMAs tõi ta välja veel ühe oma põhimõtte: "Kirtarrist peab olema kogu aeg valmis õppimiseks. Kui ta arvab, et tal pole enam vaja õppida, siis ta taandareneb."
Ql on meeldiv naeratus, mis tekitab vaba õhkkonna. Ja tema kõnemaneer on lõunamaalaslikult kiire. Nagu ka Lõuna-Ameerika rahvamuusika, milles nootidega just eriti ei koonerdata. Minimalismist on igal juhul asi kaugel. Q mängustiil põhinebki rahvamuusikal. Ta on pesuehtne rahvamuusik. Selle muusika põhisisu on ühtlane rütm. Ei mingit jutustavat retsitatiivsust a la J S Bach. Q tõi ilmselt mitte juhuslikult esile Alirio Diaze sõnad: "Metronoom on kitarristi parim mängupartner". Meloodia ja vorm on selles muusikas teisejärgulised. Paralleelidena tulevad meelde rägtaim, kus ka võib erinevaid osasid suvalises järjestuses ette kanda ning, miks mitte, ka regilaul, kus ühte mõtet kordavate ridade järjestus ei mängi mingit rolli. Siit tulenebki ehk, et Q kasutab peamise väljendusvahendina dünaamikat (Q:"Ole dünaamikaga hoolas."). Kontserdil selgus, et tema eriline lemmik paistis olevat ootamatu diminuendo, tähelepanu tõmbamine üllatava vaiksusega. Kui seda liiga palju kasutada, hakkab see kahjuks vormi lõhkuma. Rahvamuusikas polegi muidugi suurt midagi, mida lõhkuda. Klassikalises muusikas on see väga halb. Vaikust ennast Q ei kasuta, lausete vahelised pausid, mis vormi selgust toetaksid, puuduvad. Ainult paaris kohas kasutas ta teravalt lühikest nooti ja sedagi rütmi esile toomiseks. Dünaamika kõrval meeldib Qle ka tenuto, e noodi venitamine ilmekuse tõstmiseks. Dünaamika ja tenutoga mängib ehk rahvamuusikas välja, kuid klassikalise muusika jaoks on see ebapiisav arsenal.
Nüüd kontserdi juurde.
Ma istusin esimeses reas. mu ees avanes vaade sügiseselt kollasele hämarduvale alleele akna taga. Kadrioru Lossi saal on rõhutatult pidulik. Venetsueela suursaadik Soomes, kes oli kõnet pidama tulnud, sobis sinna hästi. Kõne oli ametlik ning sisaldas ka väikest ajaloolist viidet ühele lõuna-ameeriklasele, kes olevat kord Tallinnast mööda purjetanud ja selle ilu imetlenud. Mõnes kohas kasutatakse ilmselt maailmakaarti, mille keskel on Lõuna-Ameerika (milles pole midagi taunimisväärset).
Q tuli ja tänas omalt poolt samu inimesi, keda ennegi oldi esile toodud. Igal juhul oli asi äärmisse ametlikkuseni viidud. Samas ei olnud Q poolt mingit kohmetust. Ta oli nagu kala vees ja säras oma naeratusega. Esimene lugu, Barriose "El Sueno de la Floresta", tremoloballaad, oli lihtsalt nagu jumala puudutus. Ql on hea selge tremolo. Ning lisaks sellele oskab ta seda ka muuta vaiksest ja pehmest valjuks ja teravaks. Õieti juhtus ülim: mängija tehnika ununes ja pilk suundus tahtmatult puudele akna taga. Muusika astus oma õigele kohale, e esiplaanile tehnika ees.
Järgnes sama autori "Maxixa", mis tõi esile vastuolud: esiteks mõjub rahvamuusika sellises kohas nagu Kadrioru Loss kunstlikult ning teiseks tuli välja Q negatiivne kiirustamise tendents. Rütmimuusika, kui vormivaba muusika ei sea tempole eriti rangeid piiranguid. Kui vormikeskne muusika võib liiga aeglase mänguga kaotada oma selguse, siis rütmimuusikas on tavaliselt just aeglus plussiks. Kuna siis on aega rütme peensusteni "loksutada". Kiiresti, kiiruse piiril mängides kaob see võimalus ära. Kogu aur läheb nootide kui selliste ettekandmisele. Scott Joplin soovitas ka omal ajal rägtaime võimalikult aeglaselt mängida. Sama käib mu meelest ka ladina-ameerika muusika kohta. Eriti veel olukorras, kus rahvas on tulnud sind kuulama. See kiirus, mida Q arendas, oleks ehk sobinud rohkem kuhugi hubasesse restorani taustaks. Veiniklaas käes, kamina ees vaikset vestlust arendades oleks see muusika olnud ehk omal kohal. Aga siin, ametlikus saalis, jättis ta külmaks.
Giuliani Sonate Eroica op.190 oleks pidanud idee järgi rohkem sobima. Kuid Q esitas selle "rahvamuusika võtmes". Ei mingied pause lausete vahel. Briljantne ja kiire mäng. Taolised suurvormid vajavad hingamiseks pause. See ei ole samba, kus võib pool tundi järjest praktiliselt ühte ja sama ilma hingetõmbeta korrata, ilma et midagi olulist (rütm) puudu oleks.
"Tres Piezas Espanolas" Rodrigolt on oma mõttelt lihtsalt, kuid tehnika poolest rasked lood. See sobib Qle märksa paremini, kui stiili poolest talle ilmselt võõras Giuliani. Need olid parimad Rodrigo kolme loo esitused, mida olen siiamaani kuulnud. Neis on ka kiirus põhjendatud, sest aeglasema tempoga võib muusikaline mõte neis laiali valguda. Lause algus võib aeglase ütlemise korral kuulajal lõpus meelest ununeda.
Kontserdi lõpuni mängis Q rahvalikku muusikat. Kuigi ühe milonga algus oli lubavalt aeglane, kruttis ta ka selle aegamisi kiireks. Kiirustamise nahka läks ka lisalugu, Lauro "Seis por Derecho". Lahkudes oli mul suhteliselt vilets olemine. Ei olnud hea kontserdi kuulamise tunnet. Paralleeli võiks tuua aastatetaguse Remi Boucheri kontserdiga Estonia kontserdisaalis. Samasugune ülim tehnilisus, kuid muusikaliselt väheveenev.
Allar Õunapuu, 21.oktoobril Tallinnas