Kitarrimängijana tajun tihti teatud hingelisuse puudumist kitarrimuusikas. Kitarri standard on nimelt toota kiireid, efektseid ja puhtaid noote. See on, tundub, kitarri mängimise peamine mõte. Ja kui vahest tüdinen mõne tehnilise triki mehhaanilisest kammimisest e harjutamisest, siis tekkib tühi tunne. Kas see ongi siis muusika? See, et ma mängin puhtalt ühe viguri ära, mu sisse jääb tühjus ja rahvas plaksutab lihtsalt sellepärst, et nii on viisakas. Mõni ärimees plaksutab ehk tunnustavalt, kui mul õnnestub ennast edukalt turustada. Kas see ongi siis kogu asja mõte?

Õnneks on jumala teed imelikud ja kord sattus mind kuulama mees nimega Peeter Kask. Ta hakkas mulle peaaegu kohe peale tutvumist rääkima pühast laulust. Ma mõistan tema vaimustust sellest iidsest traditsioonist, mis on säilinud veel vaid Iraanis ja temaga piirnevatel aladel. Nüüd olen mina omakorda see, kes ei suuda ilma sellest rääkimata kaua seltskonnas viibida.

Mis eristab siis tavalist laulmist pühast laulust? Pühas laulus keskendutakse nimelt vibratsioonikeskusele ja ülemhelidele. Selliseid asju tavalises laulus ma ei mäleta, Seal räägitakse põhiliselt diafragmast. Vibratsioonikeskus, mida hääl tekitab, võib kehas liikuda rinnast pähe. Põhilised punktid on rind, kõri, suu ja pea. St vibreerida võib ainult pea või ainult rind. Üks müstiline asi on seejuures, et koos vibratsioonikeskusega võivad kaasa väriseda ka käed, kõht jalad ja varbad. St kogu keha võib tegeleda hääle tekitamisega. Ülemhelid jagunevad kaheks. On üks madal kvint, mis ümiseb pidevalt kaasa ja liikuv kõrgem ülemheli, mis muutub huulte asendi muutudes.

Ok, see asi on tekstina suhteliselt segane. Toon mõned näited:

1. Laulan ülemist kvinti "o" tähe peal. Kuulda on viletaoline kvindi kvint e sekund: kuula
2. Laulan alumist kvinti "o" tähe peal. Sekund kumiseb kaasa: kuula
3. Laulan priimil tähti "aoum". Kaasa viliseb meloodiline septakord: kuula
4. Laulan nasaalselt "o"-tähte priimil ja muudan huulte kuju. Kaasa viliseb meloodiline septakord: kuula
5. Laulan nasaalset "ie"-d. Otsin kõrgeid vilesid. See on inspireeritud mongoolia homai-stiilis laulmisest: kuula

Kogu aeg ümiseb kaasa ka madal kvint. Lauldes "o"-tähte sulandub see alumine ümin ühte alla laskunud kõrgema vilega. Kogu see materjal on meelega vaikselt lindistatud. See on vaikuses kuulamiseks mõeldud.

Üks laul, mida ma seni ainsana pühadest lauludest olen õppinud. Ja, ausalt öeldes ma ei tunne vajadust suure repertuaari järele. Küsimus ei ole siin karakterite nappuses. Küsimus on spirituaalses kogemuses, mida taoline laul mulle annab. Laulu nimi on, üllatus üllatus, "Ave Maria".

Sõnad on sellised:

Ave Maria, gracia plena, dominus decum, bene dicta tu, in mulieribus, allelujah

tõlge on midagi taolist:

Ave Maria, täis õnnistust, jumal on sinuga, sinust on naised hästi rääkinud, halleluuja

Kuula laulu

Allar Õunapuu, 2006. a augustis