Esiteks pean ennast distantseerima mõistest "püha laul e ülemhelilaul", sest see on midagi kanoniseeritut ja ma pole pädev sellest rääkima. Kui tahate sellest midagi teada, otsige meest nimega Iegor Reznikoff, ta käib vahetevahel Eestis kursusi andmas.

Ühelt poolt on ülemheli laulu iseloomustavaks atribuudiks übertoonide välja toomine, kahehäälsus, mis tekkib põhitooni ja ülemheli(de) vahel. Teiselt poolt aga on oluline erinevus "laisast koraalist", mida lauldakse ühtlases rütmis ja ühepikkuste nootidega. Vastupidi, selles on teravaid rütme, mis tulenevad kõne rütmist. Ja need tervavad rütmid ei ole organiseeritud kindlasse meetrumilisesse raami. Nii nagu kõne ei ole "kahe või kolme peale", nii ei saa ka tekstilaulu järgi kohe päris kindlasti tantsida.

Mulle isiklikult pakub just see aspekt rohkem huvi, muusika kohtumine vaba tekstiga, retsitatiiv. Ülemhelid on asja juures aksessuaarideks, põnev eksootika.

Seepärast võtan kasutusele sellise mõiste nagu "tekstilaul".

Püha laul kasutab pühi tekste, meie isa palvet, tsiteerib Ülemlaulu. Ma pole teksti sisu keskne. Tähtis on, et tekst oleks selge hääldusega, õige rütmiga (ntx sõna "vana" on lühikese esimese silbiga, mitte moonutatud "vaaana" või "vannnna"), st mõistetav, kuid kas püha vaim on Maarjaga või kellegi teisega, ei mängi minu jaoks erilist tähtsust. Kujutan ette, kuidas mongolid laulavad enamvähem samas stiilis tuulest, mis kõrbes puhub ja mul ei ole neile ausalt öeldes midagi ette heita. Ma hindan nende traditsiooni sama kõrgelt. Lauldes "Ave Maria" võin ennast tunda umbes sama kindlalt kui popmuusik, kes laulab "I Love You", ma ei tegele mingi kahtlase asjaga, ei otsi tekstilist intriigi.

Mind tõmbab kogu selles müsteeriumis rohkem muusikaline, mitte tekstiline sõnum. Nii nagu omal ajal armuti briti popmuusikassse ilma laulude sõnu mõistmata. Kui see sõnum kohale jõudis, tabas paljusid pettumus.

Räpi vastand

Kui räpp jälgib piinlikult rütmi, hääl käitub nagu kindlat rütmi taguv trumm, siis tekstilaul püüab vältida tajutavat taktimõõtu, ta ei ole kunagi 3 või 4 peale. Tekstilaul kopeerib tavalise kõne rütmi, mida ei saa seostada metronoomilise rütmiga. Kõne rütmis võiks kasutada mõistet "pulss". Nii on sprdikommentaatori (meenutagem Gunnar Hololei korvpallikommentaare) kõne pulss kiirem kui tavapärase kõne oma. Itaallase kõne pulss on üldiselt kiirem, kui eestlase oma jne. seda saab mõõta ühikuga silpi/minutis, kuid mitte lööki/minutis, sest löögid, e silpide algused ei ole vabas kõnes rütmiliselt organiseeritud, neid ei saa otseselt nooti panna. Noot on selle laulu jaoks võõras. Seda saab ometi tinglikult kasutada, kuid mitte kui muusika nooti vaid kui rütmivaba proosateksti. Tekstilaulu noot on vaikimisi märkega "ad libitum" või siis "recitativo".

Dünaamiline kaheplaanilisus

Tekstilaulu noodid on selgelt jagunenud kahte eri gruppi - ühed on tavalises kõnes lausutud silbid ja teised on ülivaiksed helid, mille tagant piiluvad sama vaiksed ülemhelid. Need noodid on vaiksed, kuid nad ei sosista (neid ei laulda mite üle kahiseva, vaikse hääle vaid läbi selge kõnekeelse hääliku). Nad on puhtad helid, mis toetuvad kogu keha vibreerimisele. Et keha vibreerima panna, ei pea laulma kõvasti, vaikne madal "mmm" paneb keha vibreerima sama tugevasti, kui valjud hääled.

Lõpupaisutus

Laulu terviklikkuse saavutamiseks on üks lihtne variant: kuskil enne lõppu tuleb laulu paar valjut nooti, millele järgneb vaikus. tekkinud ootuspinge lahendatakse vaikse lõppsõnaga (laulu viimase sõnaga , mis on tihti "aamen", "halleluja" vms)

Mai 2007