Ma otsustasin külastada kitarriõpetajate galakontserti (minu määratlus, reklaamitud oli kitarriõpetajate kontserti), sest tahtsin teada, mis Eestis toimub. Ootasin rabedaid vormituid ettekandeid, õppimata lugusid. Rohkeid eksimusi. Ja ega ma üldjoontes ei eksinudki. Vaatamata sellele tekitas kontsert minus isu kitarri mängida ja uusi lugusid õppida. See ehk oligi mu seal viibimise peamine põhjus. Tahtsin tekitada endas motivatsiooni. Tunda elutuid ettekandeid ja tekitada endas isu asjale vaim sisse puhuda.

Saali sisenedes ütlesin endamisi tahtmatult "Vau!, mis see siis veel on!". 3 kitarristi esitasid midagi aafrika muusikasse kalduvat põimuvate rütmiliste ja stabiilsete partiidega muusikat. Midagi Balafonimuusika taolist. Seda poleks küll oodanud. Ikka mingeid tundmatuid klassikalisi lugusid olin ju kuulma tulnud. Ja siis veel üks eesti rahvamuusika töötlus funky kitarriga ja rocki bassiga. Igal juhul huvitav areng. Kuigi arvata on, et see kolmik tuli ekspromt kokku ja rohkem suurt midagi ei tee, tahaks loota et sealt hakkab edaspidi midagi huvitavat tulema.

Ma ütleksin kõigepealt ühe üldistuse - puudus laulev cantabile ülemistes häältes, ütleme esimese keele peal. Tihti oli nii: meloodia valmistati ette ja siis ta tuli, see meloodia, aga nii vaikselt,et tekkis tunne nagu oleks solisti mikrofon välja lülitatud. Kandev, vibraatoga, aktiivne meloodia - seda polnud.

Ma ei tea " äkki olid kõik esinejad endale uued keeled ostnud vahetult enne esinemist ja seetõttu jäid ülemised hääled nõrgaks. Uued bassid kõlavad palju tugevamalt kui uued solokeeled, esimesed paar päeva ei saa balanssi kuidagi paika. Vene tänava poes ei müüdud ju eelmine laupäev tõesti teatud hinnaklassi keeli . Pidin minagi kallid keeled ostma J .

Gala (st selline variant, kus iga esineja saab väga vähe aega) kontserti jaoks peab olema ikka mingi täiesti pealuu sees olev lugu välja panna. Selline, mis öise äratamise pealegi korralikult ettekandele tuleks. See kitarrist, kes Roncalli süiti mängis, sai ennast alles viimase kahe loo jaoks kokku võetud. Need viimased kaks, Saraband ja Gigue, olid päris kobedad. Karta on, et kitarriõpetajal, kes esinemisega nädalast nädalasse ei tegele, pole selliseid lugusid varnast võtta. Mulle öeldi hiljem, et kõik esinejad ei olnudki kitarriõpetajad. Ega neil õpilastelgi selles (avaliku esinemise) mõttes olukord parem pole.

Üldlevinud oli Ilus, puhas, kuid paraku passiivne heli, eriti ülemistes häältes. Kui Ossipova kontserdi lõpus viiulikvarteti saatel Giulianit mängis, oli see isegi OK. Aktiivsuse - teravad strihhid, laulvus jms tekitasid viiulid. Kitarri osa oli lihtsalt natuke (kõla)värvi potti valada. Kuigi Ossipova on endiselt kõige laiema ja parema (aktiivsema) kõlaga minu arvates kogu sellest pundist, jäi temastki viiulite vastu väheks. Ei tea, kuidas see balansi küsimus Giuliani kaasajal lahendati. Nüüd võib ju kitarrile mikrofoni ligi võtta ja asi ants.

Ja siis teine asi, mis puudu oli: vormikujundust polnud. Eriti käis see Dyensi "Sonata Libra" kohta, mis "raginasõbraliku" muusikana on üldse teisest maailmast (sonaadi kolmas osa, Fuoco e Tuli it. ei ole tõlgitav kui Põgenemine). Mul tekkis igal juhl suur isu vorm paika panna ja natuke energiat sellesse süstida. Küsisin Kuusalu kitarriõpetajalt, kes selle esitas, nooti. Põhimõteliselt ei ole see teos mitte nii keeruline ja nii romantiliselt loid nagu seda esituses arvata võis. Ja vormist polnud nagu üldse juttu. Temagi mängib seda veidi loiult, kuigi vormiliselt mõjub asi terviklikumana (karakteersusega ta küll pipardab mu meelest). Dyensi muusika ei pea piinlikult puhas olema. Viimases, tulises osas peaks energia lausa purskama.

Ponce "Preambula" oli veenev, kuid seda ainult nootide ettemängimise mõttes. Siit jõuan kolmanda etteheiteni: karakteri otsimise puudumine. Eriti kargas see näkku Kristo Käo "Grand Solo"s, mis oleks pidanud nagu idee järgi olema midagi ooperi avamängu taolist, kus tegelased üksteise järel oma karakteri lagedale toovad. Aga ei kippu ega kõppu tegelastest. Selle asemel püüdis esitaja demonstreerida oma arpedzho-oskust ning finaalis olid mingid imelikud pausid, mis lõpu tunnet küll kuidagi ei suurendanud. Pigem hakkasid mõtlema, et siit tuleb veel mingi ulatuslik osa otsa.

Sel päeval oli haruldaselt ilus loojang " tumelilla päikesehelk pilvede all. Trammis nägin üht roosat nudipäist daami, kes kandis pakki sildiga "Eesti Või". Pakil oli suurte tähtedega Mati Undi aadress.

Üldiselt on mul hea meel, et Eestis kitarri mängitakse ja tahaksin kõikidele mängijatele jõudu soovida nii kitsi kiitusega kui ma ka pole.

PS Esmaspäeva (16.dets) hommikul helistas mulle Heiki Mätlik ja palus eemaldada viited temale tekstist. Seda ma ka tegin. Ma lubasin selle teksti siin üldse maha võtta aga mõtlesin, et see oleks juba liiast. Elame me mingis banaanivabariigis siis tõesti või? Nii või teisiti, tahab ta või ei taha, on ta Eesti kitarrielus suur tegija. Ma reserveeriksin endale õiguse temaga opositsioonis olla. Kuigi kitarril pidavat Eestis rasked ajad olema, ei ole pea liiva sisse pistmine ka siiski millegiga õigustatud. Kui jälgida kasvõi kirjandus- vms kriitikat, siis see kirjutis siin on küll malbe olgu need ajad kui rasked tahes.

Allar Õunapuu