Tekstil on kaks mõõdet: esiteks instrumentaalne tähendus. Kui ma ütlen, et kell on 2, siis on sellest võimalik aru saada. sellel on uudis-väärtus. Teine mõõde on teksti kõlaline mantra-mõõde. Tekst kui häälikute järgnevus, mis omab füsioloogilist mõju Seda ei saa seletada. Sellest ei ole võimalik aru saada. Kuid ometi on sel inimesele sügav mõju. Ühel hetkel inimene mõistab, et ta "saab sellest aru". Kuid see on midagi hoopis muud, kui tõdemus, et kell on 2.
Nende kahe mõõtme vahel on pinge. Inimene, kes on orienteeritud teksti mõistmisele esimeses võtmes, ei pruugi aru saada teisest variandist. Nii võib küsida:"mida see mantra TÄHENDAB?" ja vastuseks võib kõlada:"See ei tähenda midagi." See võib tekitada küsijas segadust. Tekstist võib puududa nn instrumentaalne mõte, millega saaks midagi konkreetset peale hakata.
Esimese mõõtme illustratsiooniks kõlbab uudise-diktori lähenemine tekstile. Tema ülesandeks on edastada konkreetne info kuulajateni, neutraalse ja selge häälega. Selles ei tohi olla ei heakskiitu ega hukkamõistu. Kuulaja peab teada saama, kes valiti presidendiks, kas homme tuleb ilus ilm, kas dollari kurss tõusis või langes, ilma igasuguse garneeringuta. Lihtne, kuiv info, mida kasutada oma tarbimisotsuste tegemisel edaspidises elus.
Kuid, ometi, ka kõige neutraalsem tekst võib olla tähenduslik. Kui diktor ütleb kergelt ironiseeriva neutraalse häälega midagi sellist, mis omab tugevat tähendust, on see neutraalsus ikkagi võetav kui tõlgendus. Nii võib tõdeda, et tõlgendusest ei pääse, ole sa nii neutraalne kui tahes.
Muusikalises mõttes on uudiste-lugeja see muusik, kes valdab perfektselt prima-vista lugemist ja esitab tema ette pandud noodi "just nii nagu helilooja tahab" e "just täpselt nii nagu kirjas on" kiretult, ilma interpretatsioonita vms. Sellist muusikut on vaja, kui tuleb ette-kandele uus teos (teksti ei jõua pähe õppida, töö-tempo on peal) ja helilooja ei salli tema poolt esitatud materjali meelevaldset tõlgendamist e interpreteerimist.
Luuletuse lugejad on lähemal teksti teisele mõõtmele: neil on aega teksti seedida, nad võivad kasutada juba erinevaid toone, pausi-kasutust jms, et tekstis millestki üle libiseda ja midagi rõhutada. Selline vabadus on uudise-lugejale keelatud. Tema ei tohi teha tähenduslikke pause ja rõhutusi, mis võivad teksti nn "moonutada". Tema ülesandeks on kiretult teatada, et presidendiks sai Albert. Ainsaks nõudeks on arusaadavus ja soravus. Ta ei tohi puterdada. Tekst peab olema sile, ilma täiendava tähenduseta. Ainuke tõlgendus peab olema "presidendiks sai Albert ja MIS SIIS", st ülim neutraalsus.
Luuletaja seevastu võib puterdada, ta võib kasutada seda kui väljendusvahendit. Luules on sõnu, mille tähendus ei peagi kuulajale kohale jõudma. Sõnal võib olla puhtalt kõlaline tähendus. Sõnad võivad moodustada ka meeldejääva rütmi, ei midagi muud ("Jaagup Kreem ei oska absoluutselt laulda" on kuskilt telesaatest meelde jäänud). Lõpuks on erinevatel häälikutel ka lugeja jaoks erinev füsioloogiline mõju. Rinnas kumisev "m" häälik erineb sellest "m"ist, mis sumiseb peas. Hääletoon annab tekstile üle poole tema tähendusest, mis jõuab kuulajani. Tigeda, morni tooniga sõnad mõjuvad ikka negatiivsena, olgu nende instrumentaalne sõnum mis tahes (ütleme, näiteks,et positiivsed börsi-teated)
Nii muutub igasugune muusika, mis esitatakse neutraalse uudise-lugeja võtmes ühesuguseks, näotuks ja igavaks. Informatiivseks noodi-sõnumiks. Muusika on sel juhul nootide jada. Kuulaja rõõmuks jääb erinevate motiivide ära tundmine, ei muud. Muusika on nootide kujul esitatav informatsioon. Muusika nagu ütleks,et kell on 2 ja kuulaja asi on see sõnum nootidest välja dekodeerida. St muusika on võetav kui puhtalt intellektuaalne sõnum. Üks soome helilooja rääkis, kuidas ta kirjutas teose tänu sellele, et öösel vidistasid hotelli akna taga ööbikud ega lasknud tal magada. Ta pidas tähtsaks, et kuulaja teaks seda fakti. Küsimus jääb, kas tema muusika omab ka mingit tähendust nende kuulajate jaoks, kes seda tekkelugu ei tea või on võimalik taoline info muusikast kuidagi tuletada. Äärmuses võib taoline kodeerimine muutuda kuulajale äärmiselt kurnavaks. "Mida sa must tahad, sonaat?": võib kuulaja tülpinult küsida.
Muusika esitus on käsitletav kui noodi-teksti kopeerimine. Luuletaja jaoks on tähtis koopia erinevus lähte tekstist e improviseerimine. Uudise-lugeja jaoks on tähtis koopia originaali-truudus. Uudise-lugeja usub, et on olemas ideaalne, tõlgendustest puhas variant, absoluutselt neutraalne teksti-esitlus. Luuletaja seevastu usub, et sellist briljantset ideaali ei eksisteeri. Luuletaja loob selle ideaali ise oma tõlgendus-valikutega. Samas annab ta selgesti endale aru, et ideaalset muusikat ja selle tõlgendust kui sellist ei eksisteeri. Ebatäiuslikkuse möödapääsmatus vabastab ta perfektsus-pingest. Ta võib rahulikult "puterdada". Korralikkused lisavad, vastupidi muusikale inimlikku autentsust vastandina tehnoloogilisele siledusele.
Olen lindistanud ennast vahest vabas vormis, mängides lihtsalt seda, mida näpud ja aju parajasti juhtuvad tegema. Vahe taolise mängu ja noodist loetud noodi vahel on hämmastav. Vaba improvisatsioon tundub ehe. Noodist loetu on nagu karkudel komberdav invaliid, selles on kõhklust (kas on ikka õige noot?), mida vabas mängus ette ei tule. Või, minnes veelgi kaugemale, vaba mängu kõhklused on ehtsad kõhklused. Noodist mängitud muusika kõhklus on summutatud, häbelikult apsu peitev. Kõhklus on üks väljendusvahendeid, mida noodist lugedes on väga raske omandada. Uudiste-lugeja ei tohi ju kunagi eksida. Kuigi see just oleks huvitav, kui ta eksiks kindlalt e nii nagu eksivad inimesed, kes teksti oma peas reaal-ajas loovad e improviseerivad.
Lausel "ta ei saa sellest, mida ta mängib, üldse aru" mitu tähendust
Nagu näha, joonistuvad välja erinevad muusika mõistmise tasemed. Esimene on muusika kui kindla noodi-järgnevuse teadmine. Teine tase on võimalike esitus-variantide mõistmine. Ja kolmas on sügav sisemine mõistmine, mis viib muusika ja esitaja omavahelise võõrandumise kadumiseni. See kolmas variant on ehk kirjeldatav nii, et esitaja tunneb, et muusika on hea, kuid ta ei oska seletada. St ta ei saa enam aru, miks muusika toimib nii hästi. Ideaalis ei saa kuulaja aru, miks ta muusikast aru saab. Esitamise tõlgendus-valikud on rohkem või vähem intuitiivsed. Nende palett ulatub täpsest teadlikust imiteerimisest juhusliku alateadliku kobamiseni. Minu isiklik sümpaatia kaldub viimase variandi poole. Muusika on tugevalt alateadvusega seotud ja see seletab ehk alateadvuse usaldamise mõttekust tema tõlgendamisel.
Klassikalise muusika kool näeb ette noodi õppimist. Ühelt poolt on see tore, sest avab laia muusikavaliku. Esitajal on võimalus mängida muusikat, mida ta pole kunagi kuulnud elavas esituses. Teisest küljest loob aga see barjääri, mis tuleb nii või teisiti ületada. Kes sellest üle saab, on tegija. Kuid kahjuks ei peeta seda ilmselt klassikalise muusika maailmas kohustuslikuks. Ka kõrgetasemeline noodi-veerimine on aktsepteeritud. Peaasi, et on sile ja ümmargune. Rahva-muusikutel aga, kes ei õpi nooti ega kavatsegi seda kunagi teha pole sellist probleemi. Nad võivad kohe asuda teise ja kolmanda taseme mõistmistaseme juurde. Sellist asja nagu "valesti loetud noodid" nende jaoks ei eksisteeri. Nad toetuvad otse suulisele traditsioonile e sellele, millele peab niikuinii muusika esitaja toetuma, ilma noodi-kirjalise barjäärita, ilma võõrandava literatuuri-kihita nende ja muusika vahel.
Muusika tõlgendamine võib muuta muusika teksti ennast. Nii on barokkmuusika esitus-traditsioonis kindlal kohal improviseeriv lähenemine kirjas olevatele nootidele. Esitaja, kes mängib nn "valesid noote" võib osutuda muusika mõistmise mõttes paremaks, kui noote püüdlikult kopeeriv, uudiste lugemise mõttes perfektne esitaja. Nii on ka kohapeal improviseeriv uudise-lugeja parem, kui teksti püüdlikult veeriv kuid teksti seevõrra vaesustav lugeja. Seepärast on alati huvitavam kuulata uudise-lugejat, kes teksti koha peal tõlgendab, lisab sellele omapoolseid hinnanguid jne. Olgu ta siis nii "kallutatud" kui tahes.
2. jaanuaril, 2007