Kitarrsitidel võib tekkida kiusatus oma elukutset vahetada, kui nad vaatavad, millised rahad liiguvad orkestrite, viiulisolistide ja klaverimängijate maailmas e nn "tõelise muusika" juures. Kitarr ei kuulu sellesse maailma. Mõnede arvates tuleks kitarr kuidagi seal kehtestada. Nii, et kitarrikontserte ja kõlaliselt suuri kitarriteoseid mängitaks ka umbes sama tihti, kui muid suuri teoseid.

Kitarrikontsert on kitarri alandamise üks vorme. Kitarri forte peale orkestri fortet on nagu meeleheitel bändzhomängija plänin. Kitarr ei kuulu suurte, massiivsete helide maailma. Kitarr, mis väikeses ruumis ja vaikses miljöös mõjub täisväärtuslikuna, on suures saalis orkestri kõrval alaväärne. Miks peaks seda alaväärsust pidevalt esile tooma?

Ping-pongis ei liigu nii suured rahad, kui tennises. Kas see tähendab, et ping-pongi mängijad peaksid ümber profileeruma või, mis veel kentsakam, ping-pongi reketitega tenniseväljakule heitlema minema?

Maailmas on palju valdkondi, kus ei liigu suuri rahasid. Raha, kui universaalne ekvivalent on lihtsalt ebatäiuslik.

Kitarri tulevik on kitarris endas e selles, mis tema sisse kodeeritud on. See on väikeste numbrite maailm: väike saal, väike arv kuulajaid, intiimsus, soojus, nüansirohkus, mida on vastunäidustatud kunstlikult võimendada. Kitarr on avaldus, et elav muusika ei pea olema suured mögafonid ja bass-woofer tümitamas kuulajate ajusid. Kitarr on vaikse maailma esindaja. Selle maailma, mis paljudele masohhistlikku rõõmu tekitavas kiirenevas elus üha väärtuslikumaks muutub. Ja kes teab, ehk kunagi jõuab see ka mammona teadvuseni.

Vaatasin hiljuti filmi Pariisi metroos mängivatest muusikutest. Seal oli üks saksofonimängija, kes oli koolist lahkunud. Ta rääkis, et koolis pidi ta sulguma stuudiosse, et õppida erinevaid meloodiakäike. Kui päevast päeva töristada pasunat, siis lõppude lõpuks hakkab see ju aju deformeerima. Saksofonist ütles, et ta hakkas pikapeale mõtlema saksofoni keeles st kujutluses sihitult leierdama erinevaid fraase. Umbes nii käib õppimine vist enam vähem igal pool. Mis sellel siis viga on? Viga on selles, et muusika on suhtlemisvahend. Sama vaevarikas, kui õppida saksofoni üksinda stuudios, on õppida võõrkeelt üksikvangistuses. See on võimalik, kuid väga vaevaline tegevus. Keelt on tunduvalt lihtsam õppida viibides vastavas keskkonnas ja suheldes vastavas keeles inimestega. Muusikaga on samad lood. Muusikat võib harjutada omaette, kuid õige olemus avaldub muusikas siiski alles seda kellegile mängides, st siis, kui on olemas kuulaja. Ka õhkkond pole teisejärguline. Muusika õppimiseks on hea koht, kus valdav enamus mõistab muusikakeelt ning oskab selles keeles ka soravalt "rääkida" (st muusikat esitada). Esitada mitte iseendale üksinduses vaid teistele. Pakkuda välja oma ideid ja saada proffesionaalset vastukaja kuulajate käest. Ma olen metroo saksofonistiga nõus. Muusikat ei tohiks kunagi võtta kui teatud hulka tehnilisi vigureid, mis tuleb endale selgeks teha. Need võib endale selgeks teha, kuid see pole veel muusika.

Suletud stuudio sündroomi tunnused:

muusik:

1. ei oska ega taha suhelda publikuga. Publik on midagi negatiivset, midagi häirivat ja harjumatut. Publik segab perfektset esitust. Ta pole aru saanud, et muusika olemuses on kuulaja vältimatu komponent. 

2. ei oska inproviseerida. Nii, nagu kirjas, nii ka mängib. Ta ei mängi kunagi midagi "vales" võtmes vaid perfektselt, tehniliselt laitmatult. Tema muusikas pole midagi juhuslikku või hajameelset. Kõik tuleb kui konveieri pealt. Noodid on poleeritud ja äravahetamiseni teineteisega sarnased kui kreeka templi sambad. Üllatused on niivõrd siledaks treitud, et neil puudub igasugune üllatuse maitse. Kogu esitus oleks nagu kleepuva imala glasuuriga üle kastetud. siin võib ehk ära tunda ka väikekodanlikku püüdlust "olla peen".

   Muuseas: Klassikaline muusika on mu meelest tunduvalt suuremate improviseerimisvõimalustega, kui jazz. Jazz on tihti lihtsalt noodi valimise fetishism. Klassikas improviseeritakse muusika põhiomadustega, mitte nootidega. Karakterite palett on klassikalises muusikas kindlasti laiem, kui sageli mu meelest mõttetult tiksuvas jazzis. Improviseeriva muusikakäsitluse puudumine tekitab mehhaanilisuse, mis omakorda rikub teose terviklikkust. Mehhaanilisus loksutab muusika lihtsalt vabalt hulpivateks taktideks, mille jadal pole ei algust ega lõppu. kui absoluutselt iga takti alguses on täpselt samasugune väike "vajutus", siis on see väga tüütu ja ei vii muusikat kuhugi.

3. ei oska karakteriseerida. Ta on nagu korralik bürokraat, kes täidab seadust ka siis, kui selle absurdsus on selgesti näha. Ta mängib ka neid noote, mille mõttest ta üldse aru ei saa, sest "nii peab". Mõni tuntud helilooja võiks kirjutada loo, kus muu hulgas kästakse esitajal pea ees aknast alla hüpata. See oleks kindlasti hindamatu väärtusega teos formalismi vähendamisel.