Ma olen väsinud muusikakriitikast, mis kasutab ebamääraseid omadussõnu nagu "maailma parim", "oivaline", "virtuoosne" jne. Tuntud esitaja võlus kuulajaid oma virtuoosse mänguga… Tehniliselt perfektne ja nüansirohke esitus... Põhimõtteliselt on taolised hinnangud nagu poliitikute viisakas mittemidagiütlev mula, mille põhiline motiiv on heade suhete ja dialoogi (mis sest, et mõttetu) üleval pidamine. Kriitikud peavad üleval dialoogi lugejatega. Kuulduvad sõnad nagu "oivaline", "suurepärane", "tuntud", "kuulus" jms.

Niisiis olen otsimas muusikat kirjeldavaid sõnu, mis midagi tõeliselt kirjeldavad. Muusika kirjeldamiseks ei pea valima värve "hea-halb" paletilt. See on pigem ebainformatiivne. "Tulge kuulake seda lauljat, ta laulab hästi!": taoline üleskutse mõjub tüütult familiaarsena.

Muusika tajumine on subjektiivne. Seega pole midagi valesti, kui kirjeldada seda, kas muusika on veenev või mitte. Muusika elaval esitusel ja isegi plaadi kuulamisel on alati kindel aeg, koht ja taust, mis võib kas sobida või mitte. See pole teisejärguline. Mulle isiklikult tundub, et "veenev" on peaaegu sama, mis "karakteerne". Kõiki väljendusvahendeid saab kasutada karakteri kujundamiseks. See oleks kui ülim eesmärk esitajale terviklikkuse e lõpetatusetunde tekitamise kõrval.

Muusikat saaks kirjeldada näidates mil moel on kasutusel olnud erinevad väljendusvahendid.

1. Tempo valik on elementaarne ja objektiivne: kiire-aeglane. Helilooja, kui muusikaliste ideede alandlik teener ei ole siinkohal mingi vääramatu diktaator, kes kindlasti teab, mis pügala peal metronoom tiksuma peab. Helilooja on samasugune muusa teener nagu esitajagi ega oma mingit tõe monopoli
2. Tempost kinni pidamine ehk romantilisus e metronoomilisus e ühtlus viitab kuivõrd on muusikas kasutatud kiirendusi ja aeglustusi. Tempokõikumist saab kasutada ka "astmeliselt". Nii, et uus motiiv tuleb uue ja püsiva tempoga sisse. See sobib ntx barokkstiili nagu Vivaldi muusikasse, kuhu venivad kiirendused kuidagi ei istu.
3. Rütmiline nooditruudus näitab, kuivõrd esitaja peab kinni noodis olevast "teoreetilisest" rütmist. Ma mõtlen siinkohal eelkõige üle-ja alapunkteerimist. Rütmilist "loksumist".
4. Dünaamiline diapasoon näitab seda, kuivõrd erinevad on oma helitugevuselt erinevad hääled muusikas.
5. Pauside pidamine muusikaliste "sõnade" ja "lausete" vahel. Siin on teatav seaduspära: need, kes venitavad tähtsaid noote lausete sees pikemaks, ei pea lausete vahel pikki mõttepause, vaid kiirustavad järgmise osa peale, et seal jälle üht-teist pikemaks venitada. Absoluutselt kõige venitamine läheks juba groteskseks.
6. Strihhi-diapasoon näitab, kui palju esitaja kasutab legato-staccato võimalusi.
7. Kõlavärvide rohkus iseloomustab kuivõrd esitaja kasutab erinevaid tämbreid. Tämbrit saab kasutada pisteliselt paari noodi välja toomiseks või siis suuremate osade või sektsioonide paremaks välja joonistamiseks.
8. Lüürilisus e hajameelsus, mis vastandub kindlusele ja selgusele. Lüürilisuse alla läheb ka puhangulisus. Tiigrit muusikas võib kindlalt ohjes hoida, kuid teda võib ka natuke vabamaks lasta. Kontrollivaba muusika iseenesest pole midagi positiivset. Kitarri on mõnus kontrollimatult kiirete sõrmedega triblada, kuid tulemus pole just muusikaliselt veenev. Taolisel vabadusel puuduvad variatsioonid, sest ei saa olla vaba teistmoodi. Ainult kontrollitud seisundid on varieeruvad.