Ma olen isiklikult alati olnud igasuguste "muusikavõi(s)tluste" suhtes kriitilisel seisukohal. Kõik oleneb muidugi üldisest atmosfäärist. Kui aga mängu tuleb auhinnaraha, võib võistluskeskkond kurjaks muutuda. Paiskasin peamiselt USA-kesksesse uudisegruppi järgmise küsimuse:

Küsimus: Miks peetakse maailmas massiliselt klassikalise kitarri konkursse? On sellel loogiline põhjus?

Välja tulid järgmised aspektid:

1. Et võitja saaks endale esinemisvõimalusi, reklaami, tuntust: Konkursid on selleks, et võitja saaks esineda käputäie omasuguste ees ja teenida vedamise korral oma piskut. Miks kitarrikontserte külastavad ainult kitarrifriigid ja mitte "tavaline" rahvas, on omaette teema. Ühest küljest on hea mängida asjatundlikule publikule, kes ei soovi lisalooks "Led Zeppelini" "Stairway to Heaven"it. Kitarristidel tuleks rohkem esineda kammermuusika koosseisudes, et pälvida suuremat tähelepanu. Kui kitarrist mängib lisaloona kammerteose asemel Gomezi "Romanss"i, siis jääbki kitarrimaailm muusikamaailma eraldatud osaks. Teisest küljest nõuab klassikaline muusika nii või teisiti kuulamiseks paremat ettevalmistust kui POP ja selles mõttes ei ole lootust, et nende kahe populaarsus kunagi võrdsustub. Võitja saab erinevaid toetusrahasid ja töökohti märksa kergemini. Temaga arvestatakse rohkem. Tema kirju ei visata minema. Ometi ei ole see ainuke tugi esinejale. Tähtsad on ka kriitikaartiklid, isiklikud sidemed, CDde olemasolu jms.Võistluse võitmine ei garanteeri iseenesest midagi. Hea näide GFA(Guitar Foundation of America) 1991. a konkursi võitja Aleksei Zimakovi edasine käekäik. Samas: Segovia, Rey de la Torre, Ida Presti, Alirio Diaz jms ei osalenud ühelgi võistlusel.

2. Konkursi korraldaja teeb endale reklaami: Kui konkursi sponsor on kommertsfirma, siis on osalusmaks väike ja auhind kõrge. Kui osalejate arv on piiratud, st korraldaja majanduslikult nõrk, siis on osavõtumaks kõrge ja auhind väike. Mõnel pool saab konkursi korraldaja endale reklaami tehes maksusoodustusi. Nii toimivad paljud keeletootjad ja üllitajad.

3. Konkursis osalejad teenivad sellega otsest elatist: nii zhürii kui osalejad. Kitarrimängijat iseloomustab kitarrikonkursside võitmise arv. Need mängijad, kes on võitnud Euroopas enamuse võistlustest, võidavad tavaliselt ka USAs. GFA konkursil on peamine võidumotiiv 50+ esinemise leping. Ometi võib mõni must hobune kas Venemaalt või Hiinast üllatusi valmistada. Nagu juhtus 2002. Aastal, kui Dima Illarionov napsas kindlana näiva võidu Aleksey Vianna eest. Konkursi võitmine ei tähenda iseenesest eduka kontsertkarjääri algust. Põhjuseks võib olla kontakteerumisraskus publikuga. Esinemine zhürii ees on midagi muud kui avalik esinemine rahvale.

4. Konkursi hindamise metodoloogia: see on ebaselge. Ja see muudab ka ebaselgeks võidu muusikalise tähenduse. Kas Lissabonis võitja on ntx temperamentsem, "portugalipärasem" kui Quebecis võitja, pole teada.

5. Konkursi korraldaja tahab seada osalejad ebamugavasse olukorda, et näha artiste taidlemas oma sissetuleku eest.. Rikad inimesed on selles mõttes üha paremal positsioonil, kui proffessionaalsed, kuid vaesed. Samas olid kunagi heal positsioonil aristrokaadid, kes ei pidanud lihtsalt võimalikuks, et vaene inimene on võimeline muusikat mängima. Taoline lähenemine konkursi korraldajate poolt on siiski rakseti usutav, kuna nemad ei määra otseselt, kes võidab.

6. Konkursi korraldaja võib tahta olla karjeristina millegi direktor.

7. Konkurss annab kitarristidele ettekujutuse, mida tähendab proffesionaalseks kitarristiks olemine. Kõige oma esinemisgraafikute, ajavahede ja lennuplaanidega.

8. Ajalooline traditsioon: Konkursside pidamisele pani aluse 1950ndate lõpus Robert Vidal Prantsuse Raadio Kitarrivõistlusega.

9. Võistlus kui kihlvedu: Ka viiuli ja klaverivõistlusi on palju. Põhjused on nagu taolistel nähtustel ikka: raha, prestiizh, naised.

10. Võistlusi korraldavad ka metseenid, kes püüavad kitarri mängimise traditsiooni elus hoida. Nende probleemiks ei ole tavaliselt mitte kasum vaid kuidas kahjumit vähendada.

11. Võistlustele vastanduvad Festivalid, mis ei keskendu konkurentsile vaid info (ja kauba)vahetusele. Erinevad pillimeistrid pakuvad oma pille proovimiseks. Erinevad muusikud saavad kokku ja mängivad uut muusikat, kuulsad mängijad annavad tunde jms. Festival loob mõnusa inspireeriva miljöö.

12. Võistlusmoment paneb osalejad mängima "kaitsepositsioonilt" st mitte tegema vigu. See pärsib esinejate karakteersust ja vähendab säravate isiksuste esilekerkimise võimalusi.

13. Kitarrikonkursi võitmine mängija peamise reklaamiatribuudina kasutamiseks ei too välja tema tegelikke omadusi. St ei ole informatiivne