Minu kommentaarid on kursiivis

Jäin pisut hiljaks ja tabasin Bitetti kuulamas Jelena Ossipovat viiulikvarteti saatel ühte Giuliani lugu.

Bitetti(edaspidi B) märkused:

1. Kitarri ja viiulikvarteti omavaheline balanss oli kitarri kahjuks paigast ära. Kitarri polnud kogu aeg kuulda, kuid idee järgi peaks ju soolomängijat alati kuulda olema kui ta häält teeb.
2. B pööras tähelepanu vasaku käe tehnikale. Vasaku käe sõrmed olgu pool nooti ees paremast ja need sõrmed, mis ei mängi, otsigu kohta, kus ennast varakult valmis seada. Ta eelistas kasutada võimalikult vähe positsioonivahetusi. Selline vasaku käe suurem kohalolek (Minu kommentaar: sõrmlaud ei ole kuum kartul) keeltega tekitas kuuldavalt parema laulvuse tüütu portamento asemel Ossipova mängus. B vastandas end vasaku käe kontaktsuse mõttes "Ameerika kaasaegsele koolkonnale". Ma ei täpsustanud, mida ta mõtles.
3. Hiljem, jutu sees, kui Jelena oli läinud, mainis ta ka parema käe liikumatust. See põhjustab kõlalise ühekülgsuse, ütles ta.
4. B kordas tihti fraasi "..kui sa seda nii kavatsed, võid muidugi ka nii mängida..." st püüdis mitte suruda peale oma muusikalist nägemust.

Kui suhteliselt pikaldane töö Jelenaga oli lõppenud , palus ta rahval esitada küsimusi. Tekkis paus ja B mängis möödaminnes Moreno-Torroba Allegro Sonaadist A-duur. See oli suhteliselt kirglik ja aktiivne esitus. Igal juhul ei tahtnud ta fraaside vahele mingit hingamisruumi jätta. Oli ka segovialikke ootamatuid venitusi. Veidi skisofreeniline minu jaoks. Tähelepanuväärne oli parema käe ebastabiilsus - see hüppas suure amplituudiga ja väike sõrm oli sirgelt ette sirutatud. Hiljem näitas ta oma küüsi, need olid umbes 1 cm pikad. Jube pikad . Ometi oskas ta selliste küüntega ka "lihalist" kontakti sõrmede ja keelte vahel leida. Hiljem toonitas ta parema käe liikuvuse ja lõdvestunuse tähtsust. Lõtv käsi pidavat elavaid noote tegema.

Kõige rohkem meeldis Ble küsimus kitarri tuleviku kohta. Ta pidas pika monoloogi. Ma tooksin mõned momendid tema jutust välja.

1. USAs, kus B on õpetaja, on toimunud hiljuti suur läbimurre. Palju inimesi õpib kitarri hobi korras, mitte proffidena (Excel-Ability Learning).
2. Kitarri profina õppimine tähendab kaasajal võistlustel osalemist. Mängides võistlustel on oht mängida nn kaitsepositsioonilt, puhtalt, ilma vigadeta kuidagi ühelepoole saada (ta märkis seda ka Ossipova suhtes ära - passivsust e kaitsehoiakut). See pärsib esitaja loovust interpreteerimisel ja ka stiilitunnet
3. Õpingute alguses tuleks vastupidi mängida võimalikult laia repertuaari - erinevaid stiile. Mul oli muidugi hea meel, et ta nii ütles. Ma kardan, et vahetan stiile hullumeelse sagedusega. Igal asjal on omad vead ja head vist. B ei pidanud üksiku hundina Argentiinas läbima võistluste kadalippu (kitarr pidavat võistluste arvu poolest olema maailmas juhtival kohal, see räägib millestki). Ta võis rahulikult tutvuda stiilidega ja ei pidanud pidevalt "viimase peal" olema. Oma jutus ta kadestas praegusi õpilasi aga ma kadestaks hoopis teda.
4. Kitarrimängija peaks kuulama ka teist muusikat peale kitarrimuusika. Et olla kodus ja teada asju, mida teised muusikud teavad. Et mitte teiste muusikute ees lolliks jääda Eks jah, kitarristid on oma kuulsusega arukusest kuskil vioolamängijate kandis vist.
5. Õpilasele tuleks näidata ainult tehnika baasaluseid. Edaspidine tuleks vabaks jätta. Esitaja peab kujunema loomulikult, ilma liigse määratlemiseta õpetaja poolt. Njah, mõnele jälle meeldib ju, kui kõik on puust ja punane ees. Sellest hoiakust kumab läbi B enda elutee - tema on vist tõesti vabalt arenenud. See on kindlasti raske olnud aga seda magusamad on viljad: oma tehnika ja kordumatu isikupära. B kritiseeris Abel Carlevarot, kes pidavat liiga jäikade nõudmistega olema ja tahtvat, et kõik õpilased oleks ühesugused. Narr oleks ju minna Carlevaro juurde ja öelda: "Ära nii tee!". Aga see vist polnudki nii mõeldud. Carlevaro oli illustratsiooniks B ideedele. Vaba areng isikupära huvides. Sama kehtis ka tooni kohta - esitaja leiab oma tooni ja tehnika ise oma äranägemise järgi. Tundub, et sellele ei saa vastu vaielda. Oleks pidanud küsima, ega ta ei viitsiks Eestisse õpetama tulla. Aastaks või nii...

Küsiti veidra puust kesta kohta, mis ta kitarri tagant ja kohati ka külgedelt ümbritses. See kest pidavat vältima kontakti keha ja kitarri vahel. See andvat 5% kõlajõudu juurde.

(hiljem lisatud) B tekstist jooksis läbi mõte, et Julian Bream ei mänginud hispaania muusikat hästi. Ta mäng olevat liiga kiire ja liiga inglisepärane (too englishman). Ma paiskasin selle teesi rec.music.classical.guitar-uudisegruppi, kus see tekitas kerge vastukaja. Üldiselt nördimuse ja uskumatuse, et B on kunagi midagi sellist avalikult väitnud. "...Bream mängis põhiliselt just hispaania muusikat ja mida ta siis üldse oskas kui mitte seda..." jäi meelde. Inglispärasus on ehk igavuse sünonüüm aga seda ei saa ka Breamile ette heita. Kuigi ehk võiks ette heita liigset tämbrilist "huvitavust". "...igas loos on Bream sama, jälle see pehme ponticello ja seesama terav, loost loosse oma üllatuselementi kaotav "ootamatu" staccato ja nii loost loosse, isegi klaveritranskriptisoonides..."

Allar Õunapuu, 19.detsember, 02