Mul avanes 2004. a alguses võimalus võrrelda esinemist kontsertsituatsioonis ja restoranis taustamuusikuna. Samas õnnestus mul jälgida Ana Vidovici kontserti Kennedy Centeri arhiivist (vt siit)
Vidovic on teatav äärmus - publikuga halvasti suhtlev perfektselt kõiki noote ette mängiv stuudiomuusik. Plaate lindistades on muidugi hea, kui kohe esimese võttega kõik ilusasti ja siledalt linti saab, kuid sealt mu meelest hädad ka algavad. Muusika karakteerne pool ja hingamisrütmid jäävad kesiseks. Stuudiomuusik veerib muusikalisi verbe perfektse hääldusega ja ilma pikemate mõttepausideta nende vahel. Vidovic on muidugi mitmete konkursside võitja, pole ka ime. Kuid see viib hoopis mõttele, kuivõrd on konkursi võitmine esinejale positiivne reklaam. Mulle tundub, et ma ei taha enam kuulda mingeid konkursside võitjaid. Paraku pääsevad just viimased kergemini avalikult mängima. See on kahetsusväärne. Loodetavasti ei lõppe see kitarri kui sellise unustamisega.
Mis puutub karakteersusesse, siis algab see rütmi "loksutamisest". Ka ühtlane rütm omab karakterit, kuid on ka teisi variante. Valsi teist lööki võib venitada jne jne. Samas tuleb rütmi alla paigutada ka asjaolu, et muusikas on ka hingamispause. See ei olegi masinlik tõttamine lausest lausesse. Kes viitsiks taluda kõnelejat, kes kirjavahemärke ei arvesta? Edasi on tähtis moment nootide kestustega mängimine. Ka laulvalt pikad cantabile noodid on karakteersed, kuid on ka lühikesi, teravaid staccato noote. Kui laulvuse kõrval ei ole teravaid noote, siis läheb suur osa muusika võimalustest kaduma. Ja seejärel paigutaksin pingeritta dünaamika, eriti võime mängida väga vaikseid noote, mis on kitarri unikaalne omadus. Ning teiselt poolt, oskus mängida võimsaid tugilöögiga tekitatud noote suvalises registris, ka pöidla abil.
Kontserdi pinges iseeneseslikult tekkiv vajadus kiirema mängu järele pärsib nende võimaluste kasutamist. Aeglasemalt saab rütmi ja noote selles reljeefsemalt kujundada. Restoranis, kus niikuinii ei olda tähelepanu keskpunktis, vaid pigem vestluse taustal, on mul suurem aeglaselt ja karakteerselt mängimise julgus. Kontserdil pean endale eelnevalt sisendama, et rahvas ei tulnud siia rabedat kiirust+hästi hääldatud noote kuulama vaid reljeefset karakteersust ja muusika inimlikku hingamist nautima.
Otsa koolis õppides tajusin teravalt,et midagi on puudu. Ma heitsin lahkudes kooli direktorile ette, et siin tegeletakse põhiliselt "ära mängimisega", mitte muusikaga. Seal oli puudus karakteersusest ja hingamisrahust, mis muudab närvilise noodijada rahustavaks muusikaks. Parim hinnang, mis olla saab, on , et mu muusika mõjus rahustavalt. See on mu kõrvadele magus mesi.
Ilmekus ei ole ühemõõtmeline nähtus. See pole õige, et on ainult 2 varianti: ilmekas ja ilmetu. Taolise dualistliku käsitlusega esinejate ilmekus on lääge ja ühetaoline venitamine. Nii nagu EMA tudengid püüavad ilmekust ikka ja jälle lisada takti esimesele noodile kestust lisades. Karakterite arv on piiramatu. Võimalusi on tohutult rohkem. Venitada võib ka takti teist nooti, või kolmandat, piltlikult öeldes.
Uues trollibussis on peatuse teadvustused linti võetud. Ma saan teadvustaja probleemist aru. Sa loed linti paar sõna, mis hakkavad hiljem bussides tuhandeid kordi kuulduma. Seega ei tohi need mõjuda halvasti. Nendes peab olema mingi ilmekus e meeldivus. Kuid teiselt poolt, see ei ole teater, ei saa kasutada äärmuslikke karaktereid, surija häält, reklaamiroosat kenitlemist vms.Väga raske on ühte sõna meeldivaks teha. Sõna ei tule lihtsalt ette veerida, vaid sinna tuleb lisada mingi karakteerne suhkrutükk. Nii ongi Siili peatuses kerge üllatus (kas me tõesti peatume siin ka?), Tihase peatuses ülelibisemise mekk (teeme selle kiiresti ära), Linnu teel tülpimus (jälle see pika nimega) ja Leholas suurustlemine (see on meie kuulus lehola). See on huvitav, kuivõrd erinevalt võib öelda ühte sõna. Kuivõrd palju informatsiooni on peidus hääletoonis. Ma olen kuulnud, et inimene võtab 60% suulisest informatsioonist vastu läbi hääletooni ja ülejäänu läbi teksti sisu (selle osa, mida on võimalik kirjutada). Muusikas peaks see tähendama seda, et kuskil 40% on kirjas noodis ja ülejäänu tuleb sinna juurde mängida e karaktiseerida. Teatud reservatsioonidega võib selle üle kanda ka kitarrimängule. Kitarriga ei saa teha vihast või kurba häält, kuid midagi sinnapoole on siiski võimalik tekitada. Inimhääle võimalused pakuvad igal juhul selles mõttes eeskuju.
16.02.2004