Olen vahel naljatimisi väitnud, et muusikaajaloo suurim sündmus oli industrialiseerimine. Riie, mis hakkas tulema suurtes kogustes mehhanilistelt kangastelgedelt, riietas inimesed sarnastesse ürpidesse. Inimesed unifitseeriti kodanikeks, kes tunnevad sama moodi ja mõtlevad samu asju. See riie hakkas katma kiviseinu, mis enne olid nii peenelt peegeldanud muusikalisi nüansse. Nüüd, akustika halvenedes, tuli neid nüansse asendada rohmakate harmooniatega ja modulatsioonidega, mis pealetükkivalt ja valjult ette kandmisele tulid.
Taolise unifitseerimise näide muusika-instrumentide hulgas on viiulite perekond - kontrabass, tšello, altviiul ja viiul pidid kõik olema samas proportsioonis, nad pidid kuidagimoodi end ahistama, et sobituda viiulite univormi. Nii unustati selline unikaalne pill nagu Viola da Gamba, sest ta ei sobinud uude konteksti, ühtlustatud maailma. Selle ühtlustamise teine näide on klaver ja tema tempereeritud häälestus. Peente nüansside asemel, mis on kuuldav hea kõlaga, lagedate seintega ruumides, tulid massiivsed, pealetükkivad akordid, mis on hõlpsasti kuuldavad ka vaipadega kaetud seintega kambrites. Klaver on tämbri vaba pill, noodid on ühtlased ja raskesti kujundatavad. Näpu vajutus klahvile käivitab masinavärgi, mida mängija ei kontrolli. See on usaldatud mehhaanikale, mis teeb mängija eest tööd. Nii nagu inimene ei pea hoolitsema selle eest, et endale kampsun kududa. Selle asemel võib ta endale selga tõmmata vabrikus kootud ürbi.
Samas, klaveril on väga raske tekitada "musta nooti". Masin aitab tekitada iseloomutuid, kuid puhtaid helisid. Sama asi on süntesaatoriga. Sellist häälepanka kui "räpane kitarr" seal üldjuhul ei ole (ja kui olekski, siis muutuks see räpasus pealegi kurnavalt ühetaoliseks). On ainult puhtad hääled. kas pole see siis tore?
See on demokraatia ideaal. "vabadus, võrdsus, vendlus", olgem kõik ühed näotud aga samavõrd ilusad hääled, kaotagem erinevused, las laul muutub anonüümseks häälitsemiseks, koorilauluks, mille kohta on raske öelda, kas seda laulab Tabivere või Hüpassaare (suvalised, laest võetud nimed) laulu-selts. Lauluks, kus noodid on kõik ilusad ja ümarad nagu pärlid lõpmatus ketis.
Taoline ideaal läheb peale ehk ainult rõhututele, neile, kes ei oska aru saada, mida vabadus tegelikult tähendab. Tööline, kes elab viletsuses ja vaatab mõne rikka inimese elu, võib unistada, et kord on kõik inimesed, ka tema täpselt selline nagu see rikas inimene. Oma piiratuses näeb tööline ühetaolisuses hüvet. tal puudub vaba mõte, mis oskaks teda asetada väljaspoole rikka inimese poolt ette pandud ideaali. Kuigi, pigem on asjad teistmoodi. Mitte kardinaalselt vastupidi, ei, mitte maksimaalseid erinevusi pole vaja. Mitte ekstravagantsetest nootidest kubisevat käkki vaid mõistlikke erinevusi nootide vahel. Selliseid, mis loovad intriigi ja panevad kuulama.
Kitarr ei ole unifitseeritud muusika instrument. Kuigi, ka teda võib edukalt mängida igavalt, kahtlemata on see võimalus reaalne ja see leiab ka pidevalt kinnitust. Kuid kitarri tämbri-mõõde (nootide "värvuslik" ebavõrdsus), tema rütmiline erksus (nootide kestuslik ebavõrdsus) ja aktsentueerimise loomulikkus (nootide dünaamiline ebavõrdsus) loob orgaanilise, sümpaatselt ebavõrdsetest ja seega isikupärastest nootidest koosneva muusika. See ebavõrdsus ongi kitarri sisu, tema unikaalsus.
Tallinnas, neljapäev 03 jaanuar 2008