Kui kunagi, koolis õppides, arvasin, et kitarristide sekundaaraineks sobiks tabla, darabuka vms sõrmede abil mängitavate trummide mängimine, siis viimasel ajal olen hakanud üha selgemini tajuma, et see teine, kitarrimängu parimal viisil toetav õppeaine on RETOORIKA e kõnekunst. Kui sõmritsev trummimäng arendaks sõrmede iseseisvust e tehnilist külge, siis retoorika tegeleb esitatava mõtestamisega. Inglise keeles kutsutakse kitarrikontserti "guitar recitaliks". See vihjab soolokitarrimuusika selgele seosele kõnega e retsitatiiviga.

Rütmilised vabadused sooloinstrumendimuusikas lähendavad selle deklameerimisele. Luuletuse tervikuks vormimiseks kasutatakse pause ja rõhke.

Siin on teatavad üldised reeglid:

1. Sidesõnu ei rõhutata. On olemas teatud "siduskohad", mis rõhutamise korral muutuvad võõristust tekitavaks.
2. Luuletuse pearõhk pole peaaegu mitte kunagi esimesel sõnal või lausel. Samamoodi on lauses olev rõhk väga harva esimesel sõnal selles.
3. Luuletus koosneb teatud jagamatutest üksustest, mis säilitavad oma terviklikkuse. Olgu need siis read või laused. See loetakse soravalt lõpuni ja seejärel on aeg doseerida pausi e tegeleda pauseerimisega.

Pauside osas võib välja tuua 2 äärmust:

• Pauside mittepidamine e ühtlane jorutamine. Nimetagem seda varianti regimuusikaks: siin ei ole ei tähtsaid ega ebatähtsaid ridu, mida peaks pausidega teineteisest eraldama. kõik on sama tähtis. See tekitab sugestiivsuse, mis viib kas transsi või ajab magama. Unelaulud kasutavad sama nippi.
• Teine äärmus on väga suurte pauside tegemine fraaside vahele. Taolises minimalistlikus muusikas mõjub hääl peale vaikust üllatavalt ja värskelt. kuigi, nagu iga asjaga, on ka seda võimalik väga igavalt teha. Siinkohal tuleb meeles pidada, et kui teha need pikad pausid kõik absoluutselt ühepikkused, jõuame tagasi unelaulu varianti. Sest pole vahet, mida muutumatuna leierdada, kas häält või selle puudumist.

Seepärast on ehk tähtsamgi vahelduse mõõde. Kui pausid teineteisest erinevad, hakkavad nad omandama terviku loomise jõudu. Näide 1 (Sorav, pausivaene luuletus, Hando Runneli "Teekond" väikese püäntpausiga lõpus).

2 maailma

Tinglikult võib jagada kogu maailma muusika kaheks: nn regilauluks ja klassitsismiks. Regilaul on muusika, kus lõpus ei ole "lõpu tunnet". Selle võib katkestada mistahes hetkel ja midagi sellest kaduma ei lähe. Selle stiili alla võiks panna ambient-muusika, kus ühele teemale sõidetakse sujuvalt teisega sisse ilma ohuta midagi sassi ajada. See on üks lõpmatu poogen tekstiga, mis enda kuulaja kõrvadesse lahti rullib. Näide 2 (sama luuletus sugestiivse rütmi kordusega). Siia sobib ka vaba jazzimprovisatsioon, mis pole rajatud kindlatele loogilistele tsüklitele.

Klassitsism on selle vastand. Loo lõpus on selge lõpu tunne ja poole peal on kindel teadmine, et lugu läheb edasi.

Miks teine faas?

Sest esimene faas on sõnade omandamine e pähe õppimine ja lausete kokku veerimine. See on luuletust ette kandev koolitüdruk. Ta ei kasuta neid võimalusi, mida retoorika pakub. Ta ei too tähtsaid sõnu eriliselt välja. Ta ei pea pause välja, vaid rühib kui susla mööda sõnade liipreid reipalt edasi. Tema probleem on teine: see on soravuse saavutamine.

Mõtteid improvisatsioonilisusest.

Esiteks seda, et väga raske on improviseerida kiires tempos keerulist muusikat. See eeldab kodutööd e ette komponeeritust, mis on improvisatsiooni vastand. Koha peal saab luua kõige paremini muusikat aeglases tempos ja pikkade pausidega fraaside vahel. Kuigi ka see võib olla nn ette kirjutatud, jätab ta ikkagi koha peal välja mõtlemise mulje. Pikad pausid ja soravad fraasid nende vahel tekitavad tunde, nagu esitaja meenutaks midagi, mis a meelde tuleb või nagu ta mõtleks kohapeal välja, mida ütelda st ta improviseerib. Selles mõttes ei saa jazzile mingit erilist positsiooni anda. "Improviseerida" saab ka Mozartit või Bachi.

Kui pidada jazz-improvisatsiooni põhiomaduseks erinevate loogiliselt lõpetamata fraaside suvalist teineteise otsa lükkimist, siis barokis toimub ju täpselt sama protsess. Ega kuulaja pea teadma, kas ma mõtlen fraase koha peal välja või esitan asju nii nagu noodis kirjas on. Barokkmuusikas võib proovida liidetavate fraaside järjestust muuta. Midagi olulist sellest katki ei lähe. Nagu jazziski. Näide 3 (sama luuletus meenutavas võtmes).

"Õpetajalik" mäng

Kujutagem ette õpetaja kõnet, kes üritab igat sõnast oma tekstist rõhutades ja pausidega teistest eraldades välja tuua. Õpetaja taotlus on, et kuulajatel oleks kõik selge. Kuid efekt on vastupidine: teksti mõte läheb tähtsusetu sõnade tihnikus kaduma. "Õpetaja" rõhutab isegi sidesõnu ja vähmetähtsaid lisandusi tekitades sellega tervikliku struktuuri asemel regilaululiku uneümina, mil pole ei lõppu ega algust. Miks ma sellest räägin? Sest mind masendab nende kitarrilindistuste rohkus, mis tähtsustavad üle teoste sidusosasid. Esitaja mureks on tihti mitte tervik vaid erinevate üleminekute tehniliselt perfektne esitus. Kitarrikonkursid paistavad seda suunda toetavat: peaasi, et kõik oleks puhas, olgu vormiga kuidas tahes. Olen kuulnud, et stuudios lõigatakse lindistusi tihti mitmest võttest korraga kokku, mis võib olla teine mehhaanilise puhtuse allikaid (väga raske on ju kokku lõigata kahte erinevat lindistust, kui tempod nendes ntx varieeruvad. Seega peab esitaja selle saavutamiseks olema metronoomi ori). Esitaja on sel juhul nagu MIDI-instrument, mille ülesanne on perfektsete nootide tekitamine. MIDI üks puudus (muude kõrval) on see, et ta ei oska mittetähtsaid noote mängida. Ta ei eralda sidesõnu tähtsatest sõnadest. See muudab muusika üheplaaniliseks, igavaks ja ebaterviklikuks.Näide 4 (sama luuletus "õpetajalikus" võtmes).

Mainitud teise faasiga tegelemise eelduseks on võime muusikalisi mõtteid soravalt ette mängida. Ilma igasuguste kahtlaste konarusteta. Kui see on kord kätte õpitud, siis on teine faas igal juhul "küünlaid vääriv mäng".

Allar Õunapuu oktoobris 2004. aastal.