Olen nüüd mõnda aega olnud pigem kuulaja kui esineja rollis. Sõidan tööpäeviti vähemalt tund aega bussiga ja see on tänuväärne aeg muusika kuulamiseks. Tänapäevane kiire aeg ei lubavat üldse endale aega näpistada, kuid bussis jagub seda enam kui küllaga. Kui mul oleks auto, oleks ilmselt asjalood teised.
On kindel, et muusika kuulamine ei tee liiga. Eriti klassikalise muusika kuulamine heas esituses. Kuigi suur osa klassikast on veerimine, ilus ja selge aga veerimine nagu loeks keegi püüdlikult selge diktsiooniga päevauudiseid.
Muusika tegemine kitarril tundubki olevat selline, et kõigepealt õpitakse noot selgeks, kindlas rütmis. ja siis, kui suur töö on tehtud, tehakse veidi nn "muusikat" e lastakse käel vabamalt liikuda. Käsi loksutab pisut noote siia sinna ("humaniseerib" muidu liiga masinlikku rütmi), kuidas just mugavam on, kuid see pole muusika tegemine, see pole mõtte tekitamine. Sama moodi takerduvad vahest suvalise koha peal diktorid, et nende tekst ei mõjuks masinlikuna. Ei mõjugi masinlikuna, kuid mõtet ei ole temas sellest hoolimata. Veiderdamine mõjub veiderdamisena.
Muu hulgas lindistan kodus luuletusi ja kuulan neid siis oma mp3-mängijaga bussiga tööle sõites. Muusika on luuletus. Luuletus on tegelikult muusika kõrgeim vorm - artikuleeritud kõne. Artikuleeritud muusika on haruldane. Veel haruldasem on artikuleeritud klassikalise kitarri muusika. Nagu oleks takti esimese noodi rõhutamine tabu.
Kui luuletuse lugeja selge soov peaks olema see, et luuletuse mõte jõuaks kohale, siis ei peaks ta end liiga vaevama luule interpreteerimisega, nipitamisega ja veiderdamisega. Piisab sellest, et ollakse ise mõttega asja juures, tunnetatakse ise sisu. Ja siis on suur lootus, et ka kuulaja mõistab. Asja teeb raskemaks asjaolu, et oskamatu veerimine kuulub samuti veiderdamise kategooriasse. Nii nagu ka üliselge, rõhutatult täpne diktsioon. Kui diktsioon on ebardlikult hea, kui heli kvaliteet on ebamaiselt hea, võib teksti sisu selle taha peitu jääda.